Tsirguliina Keskkooli raamatukogu: Eesti Lugemisühing 20

„Loeme südamest“ – See on Eesti Lugemisühingu juubeliürituste teema. Lugemisüritused toimuvad mitmel pool Eestis. Nende ettevõtmistega oleme liitunud ka meie – kodulugude ja pärimuse kogumise ning jutuvestmisvõistlusega.

Millised siis on need lood, mis tulevad südamest ja kõnetavad meid? Need on lood meist endist, peredest, kodust, kodukandist. Mida enam me teame asjadest, inimestest ja kohtadest meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, seda enam me teame, kuidas need asjad ja inimesed siia said ning kuidas need kohad kujunesid sellisteks nagu nad on. Siis saame teada sedagi, mis on väärt meeleshoidmist ja edasirääkimist ning kuidas hoida seda, mis on väärt kestma jääma, nagu sedagi, millel on üksnes mööduv tähendus.

Kodukoha- ja päritoluloo tähtsus ei kahane kunagi. Kodu on inimese pelgupaik, nii nagu kodukoha ümbruski. (www.kodulugu.ee)

Ühise töö tulemusena valmis käsiköiteline raamat “Kodulugu”, kus sees lood, mis on kirjutatud südamest, mis lähevad südamesse ja mida loeme südamest. Suur tänu 5. ja 9. klassi õpilastele ning nende õpetajale Marika Troonile.

Südamlikud olid lood, mis rääkisid kodust. Nende lugude kaudu kohtusid minevik ja tulevik, mälestused vanavanemate elust, olust ning unistused tulevasest kodust:

“Olen õnnelik, et minu kodumajal on huvitav minevik”; “Kodulugu tähendab mulle peret ja kodu, kus ma elan”; “Ma tean, et elan siin kodus kuni oma elu lõpuni”.

Need lood, mis kirjeldasid kodukohta, on ilmekas näide sellest, mida teevad aeg ja muutused ühiskonnas.
Kui palju on maju, mida nüüd kutsume tondilossideks! Õnneks on riik selles suhtes asunud tegutsema, on hakatud lammutama lagunenud või lausa varisemisohtlikke hooneid.
Mälestused möödunud elust aga jäävad elama just tänu lugudele ja teile, pärimuse kogujad.

Kodulugu ja pärimusi lugedes, neid kõrvutades tuli välja meie ajastule iseloomulik tõik – mõneti kurb, kuid lootusrikas. Kahju on endistest aegadest, kui külakeskustes kihas elu, ent siiski ollakse õnnelikud ka nüüd, et elatakse just siin ja praegu, looduslikult kauneis paigus.

Kuidas legendid ja kohapärimus tekivad? Enamasti põhinevad need lood ammustel aegadel toimunud sündmustel või loodusnähtustel. Näiteks Tsirguliina alev võib uhkustada mäega, millele on nime pannud kohalikud lapsed – Lambamägi!

Legendid võivad olla ka väljamõeldised. 1970. aastal kirjutas Tsirguliina Keskkooli õpilane, toonane abiturient Anu Kork „Legendi Tsirgulinnast“. Lugu räägib sellest, kuidas alev endale nime sai.

Teame ka teist, tõsielulist nimesaamislugu, kus esimeste perede hulgas, kes siin oma kodud rajasid just linnunimelised juhtusid olema.

Päev raamatukogus oli eriline veel sellegi poolest, et meile esines esmakordselt lugemisteater. Näitlejateks 9. klassi poisid, kes esitasid loo O. Lutsu „Kevadest“, kus Kiire saapanööbid olid kadunud? Kas just kadunud või mis nendega õigupoolest juhtus? Kas nii nagu Tootsi pere kapsarauaga, mille väidetavalt rotid ära olid viinud?

Vana-aja koolitarbed

„Kevades“ ja paljudes teisteski vana aja lugudes räägitakse asjadest, mis on üsnagi imelikud ja võõrad. Mis need on ja mille jaoks neid kasutati – sellest jagaski selgitusi Margit Koop, külaline Valga Muuseumist.

Tritsud

Raamatukogu ja muuseum on pisut sarnased asutused, mõlemad koguvad ja säilitavad. Erinev on aga see, et raamatukogu teeb oma kogu kasutajale kättesaadavaks ehk laenab raamatuid välja, siis muuseum teeb küll oma kogu kättesaadavaks, kuid museaale välja ei laena, neid eksponeeritakse vaid näitusesaalides.