Pealinlastele on see teema muidugi südamelähedane ning legende, muistendeid ja muid lugusid Tallinna kohta kirjasõnas peaks jaguma. Mujal Eestis võib ettelugemise kaudu elustada kohalikku pärimust.
Tsirguliina naabruses Laatre-Õru maantee ääres kesk metsa laiutab end üle noorte puude lai, kaheharuline mänd, mis rahvasuus tuntud kui ristipettai. (H. Relve)
Kuidas see mänd sinna tee äärde sai, miks neid riste tehakse, kas riste tehakse ka nüüd - küsisid õpilased (1-4 klass).
Küsimustele leidsime vastused raamatutest "Põlispuud" (H. Relve) ja "Hinged puhkavad puudes" (M. Kõivupuu).
M. Kõivupuu raamat räägib ristipuudest, nendega seotud põlistest matusetavadest ja uskumutest.
"Augusti viimastel päevadel viis minu
tee mööda Laatre ristipedajast, Eesti teadaolevalt vanimast ristipuust.
Minu üllatuseks askeldasid kuivanud ristipuu tüveuurdes usinalt
kodumesilased - vanast pühapuust oli selleks suveks saanud nende kodu.
Just selleks suveks, sest valitud pesapaigas nad ilmselt talve üle ei
ela. Selles vaatepildis oli midagi sümboolset, liigutavat - mu
kujutluses tekkisid ammu ununud seosed hingeliste ja tiivuliste vahel.
Hetkeks näis, nagu oleksid kõik need lahkunud, kelle mälestusristid
armistasid vana puu tüve, otsustanud end veel korraks möödakäijatele
usinate mesilaste kujul ilmutada, enne kui vana puu aeg siinilmas
päriselt otsa saab." (M. Kõivupuu)
Kodukoha legende võib tekkida tänapäevalgi.
Tsirguliinas on endise telliskivitehase tootmistegevuse käigus tekkinud tiigid - (valge)vesiroositiigid. Miks on aga ühes tiigis roosad vesiroosid?
Kes oskab sellele küsimusele vastata?
Roosade vesiroosidega tiik |
Tsirguliinas on endise telliskivitehase tootmistegevuse käigus tekkinud tiigid - (valge)vesiroositiigid. Miks on aga ühes tiigis roosad vesiroosid?
Kes oskab sellele küsimusele vastata?