Selliseid hetki ei ole just palju, kus populaarse 
noorteromaani avaldab meie maakonnast pärit noor kirjanik. Raamat ilmus 2009. aastal, kui Grete Kutsar oli veel Valga Gümnaasiumi õpilane. Praegu õpib Grete Tartu Ülikoolis psühholoogiat. Vastates küsimusele, kellena näeb ta ennast tulevikus, oli meie külaline kindel, et pigem psühholoogina. Kirjutamist peab ta oma hobiks, millega soovib tegeleda ka edaspidi.
Rõõm oli kuulda, et kirjanikul on käsil raamatu „Nukud ja õunad“ II osa käsikirja lõpetamine. See tähendab ju seda, et õige pea saame vastused oma küsimustele, mis jäid hetkel vastuseta e siis lugeja enese fantaasia kanda.
Kuidas sündis raamatu pealkiri, mis ei avalda millegagi raamatu sisu ega teemat? Kell kolm öösel, oli otsene vastus. Selgus, et see oli olnud noorele kirjanikule üsna kõva pähkel pureda – nii sündiski selline intrigeeriv ja imestust tekitav pealkiri, lisaks veel kaanekujundus, mille kohta arvas autor, et see oli olnud temalegi üllatuseks (kusjuures kaanekujundajaga ta kohtunud ei ole).
Missugune etapp oli kõige raskem, alates raamatu kirjutamisest kuni kirjastamiseni? Kuidas üldse valmib üks raamat? Teame ju, millist vaeva näevad näiteks kas või meie koduloo kirjutajad, et leida sponsoreid ja toetajaid, kes aitaksid finantseerida kirjastamisega seotud kulusid.
Gretel piisas vaid ühenduse võtmisest kirjastusega, kuhu ta saatis oma käsikirja. Saime teada, et käsikirja kirjutamine oli raamatu valmimisel kõige nauditavam osa, tõsine töö algas siis, kui kirjastus nõustus raamatut välja andma. Väga palju tuli teha muudatusi tekstis, esialgne käsikiri muutus ka paljuski lühemaks, kuigi – raamat on praegugi üsna mahukas, huvitav, milline oleks see olnud siis, kui teos oleks avaldatud originaalmahus? Kõik see võttis aega umbes kaks kuud.
Mis on siis see, mis selles raamatus lugejat köidab? Kas ladus tekst, hea sõnastus (mille eest kirjanik on tänulik oma kirjandusõpetajale, kes julgustas teda raamatut kirjutama)? Või on see fantaasiamaailm, mis on kuni raamatu lõpuni salapärane ja otseselt välja ütlemata, mille- või kellega siis õigupoolest tegu on? Või hoopis morbiidsus?
Meie lugejad arvasid, et raamatus on hulgaliselt häid näiteid, mis on otseselt elust võetud, head seletused ja põnevad tegelaskujud. Nt Beatrice.
Paljusid kuulajaid huvitas see, kui palju on raamatus kirjanikku ennast? Kas seal on prototüüpe sõpruskonnast, koolist, õpetajatest? Vastuseks kõlas nii ja naa. Omaette eesmärk see olnud ei ole, et luua raamatusse äratuntavaid tegelaskujusid, pigem on ta seda vältinud.
Kuidas on kujunenud selline mõtte- ja fantaasiamaailm, mis andis ainet raamatu kirjutamiseks? Eks ikka fantastika- ja ulmefilmide vaatamine ja sellest valdkonnast raamatute lugemine. (Nt S. King’i looming; filmidest „Telefonihelin“ jpt.)
Miks valis autor raamatu sündmustiku tegevuskohaks Ameerika mandril asuva linnakese? Küllap seetõttu, et Ameerika on imedemaa ja seal on kõik võimalik. Kui tegevus toimuks nt Eestis, tunduks see liiga ebareaalne.
Kohtumisi kirjanikega ei toimu just tihti. Väga hea meel oli tõdeda, et seda koosviibimist väärtustasid meie kooli õpilased ja õpetajad ning teisedki raamatukogu lugejad.
Suur tänu kõigile, kes selle sündmuse toimumisele kaasa aitasid. Tänusõnad ka Valga Keskraamatukogule, kes Lugemisaasta puhul aitas meid Varraku raamatukaupluse kinkekaartidega, millega ma tänasime oma külalist – Grete Kutsarit!
